Tegevusteraapia insuldi taastusravis

Tegevusteraapia on suunatud inimese iseseisvuse suurendamisele igapäevaelus. Selleks kasutab tegevusterapeut eesmärgipäraselt valitud tegevusi, millega mõjutatakse inimese füüsilist ja psüühilist seisundit.
Inimese võimet iseseisvalt hakkama saada oma igapäevase eluga kodus, tööl ja vabal ajal ehk tema tegevusvõimet mõjutavad vanus, arengutase, tervislik seisund, isiklikud eesmärgid ja keskkond.
Igapäevategevustega (tegevustega, mida inimene sooritab igapäevaselt säilitamaks isiklikku iseseisvust) hakkamasaamiseks kasutab inimene erinevaid tegevuseeldusi ehk oskusi ja võimeid, mis erineval määral ja erinevates kombinatsioonides on vajalikud edukaks toimetulekuks erinevate tegevustega.

Tegevusteraapia algab alati tegevusvõime hindamisega ehk tegevusterapeut hindab inimese hakkamasaamist igapäevaelutoimingutega (enese-eest hoolitsemise tegevustega, majapidamistöödega, tööga, vaba aja tegevustega) ning tegevuseeldusi – füüsilisi, kognitiivseid ja psühhosotsiaalseid. Hindamiseks kasutatakse vestlust (nii patsiendi kui ka ta lähedastega), vaatlust (vaadeldakse erinevate tegevuste sooritamist, näiteks enesehooldustoimingute nagu söömine, riietumine, hügieenitoimingud jt sooritamist) ja erinevaid teste (nii standardiseeritud kui standardiseerimata).
Füüsilistest tegevuseeldustest hinnatakse voodis asendi muutmist, istuma tulemist, siirdumist, liikumist ning käe oskuslikkust (jäme- ja peenmotoorika). Kognitiivsetest tegevuseeldustest hinnatakse planeerimisprotsesse (oskust tegevusi planeerida, organiseerida ja ellu viia, suutlikkust iseseisvalt alustada eesmärgipäraseid tegevusi, tegevuste õigeaegset lõpetamist jne), orientatsiooni, erinevaid tajusid (nägemistaju, ruumitaju), visuaalmotoorset organiseerimist, mõtlemisprotsesse, mälu jt tegureid, mis mõjutavad iseseisvat hakkamasaamist. Samuti hindab tegevusterapeut sotsiaalset suhtlemist ning arvestab patsiendi emotsionaalset seisundit.

Lähtudes hindamistulemustest, prognoosist ning koos patsiendiga seatud eesmärkidest valib tegevusterapeut lähenemise, mida teraapias kasutada. Insuldijärgses taastusravis on tegevusterapeudil võimalik valida erinevate lähenemiste vahel, näiteks võib kasutada:
* kesknärvisüsteemi arendamisele suunatud lähenemist (ing.k. neurodevelopmental approach, sageli tuntud ka kui Bobath lähenemine), mis põhineb neuromuskulatuurse ladususe ja sensoorse integratsiooni funktsiooni taastamisel.
* funktsionaalset lähenemist (ing.k. functional approach), kus eelistatakse abstraktsetele harjutustele erinevaid tegevusi koos selge seletuse ja täpse tagasisidega.
* kognitiivset lähenemist, mille aluseks on indiviidi võime õppida kogemustest ja teadmistest; selle lähenemise korral treenitakse kognitiivseid võimeid ja erinevaid tajusid nii, et õpitud oskusi saaks üle kanda igapäevaelutegevustesse.
* kompensatoorset lähenemist (ing.k. compensatory/adaptive approach), kus keskendutakse keskkonna kohandamisele ja erinevate abivahendite kasutamisele.

Lisaks erinevatele lähenemistele tegevuseelduste parandamiseks/säilitamiseks harjutatakse tegevusteraapias ka neid igapäevategevusi, mille sooritamine valmistab patsiendile raskusi (N: iseseisev riietumine, esmaste hügieenitoimingute sooritamine, tualetis käimine jne). Igapäevategevuste iseseisva sooritamise õpetamist alustatakse nii vara kui võimalik.

Selleks, et patsient saaks kodus võimalikult iseseisvalt hakkama on kõige õigem teraapiat läbi viia patsiendi igapäevases keskkonnas ehk kodus. Kodus hakkama saamiseks soovitab tegevusterapeut ka kodukohandusi (füüsilise keskkonna kohandusi) ning erinevaid abivahendeid (N: riietumise abivahendid, pesemise abivahendid, söögitegemise abivahendid).
Patsiendi iseseisvuse suurendamiseks on oluline teraapiaprotsessi kaasata ka patsiendi lähedasi, õpetades neid kasutama õigeid abistamisvõtteid (N: siirdumistel) ning juhendades patsiendi vajaduste täitmisel (N: hoiduda üle abistamisest, mis soodustab patsiendi õpitud abitust).