Krooniline seljavalu

Krooniline seljavalu on viie enamlevinud arstikülastuse põhjuse seas. Erinevate uuringute andmetel on kuni 80% elanikkonnast vähemalt kord elus tundnud seljavalu. 60% seljavalutajatest naasevad tööle 1 kuuga, 90% 3 kuuga ning 2-7% seljavalutajatest kujuneb välja krooniline seljavalu kestusega > 3 kuu. 90% nii ägedast kui kroonilisest seljavalust on healoomulised ning enamasti mööduvad probleemid iseenesest 4-6 nädalaga, ilma spetsiifilise meditsiinilise sekkumiseta. Halb on see, et seljavalul on tendents eluajal kindlasti korduda. Kellel vähem, kellel rohkem – seda me kunagi ette ei tea. Kroonilise seljavalu otsesed põhjused on ka tänapäeval veel siiski ebaselged. Kindel on see, et kroonilise seljavalu põhjuseid on rohkem kui üks. Rolli mängivad anatoomilised iseärasused, elujooksul saadud traumad, eluviisid, kehakuju, põetavad kroonilised tugiaparaadi haigused, vanus jne.jne. Kroonilise seljavalu tekkel on leitud mitmeid riskitegureid: koormamine dünaamilistel (tõstmine, kandmine jne) ja staatilistel (seismine, pikaajaline istumine jne) tegevustel; trauma anamneesis; varasem alaseljavalu; geneetiline eelsoodumus; rasedus ja sünnitus (mis muudab nii vaagna-alaselja kui vaagnapõhjalihaste seisukorda); madal sotsiaalne ja hariduslik taust; suitsetamine; vanus. Seljavalu ei pruugi alati tähendada, et valu põhjus on otseselt lülisambas. Vahel kaasub seljavalu ka muude krooniliste haigustega siseorganites, südame-veresoonkonnas vmj.

Tinglikult võib lülisamba jagada viieks anatoomiliseks osaks: kaela-, rinna-, nimme-, ristluu- ja õndraosa. Valu võivad meile põhjustada kõik piirkonnad. Lülisamba vautundlikeks struktuurideks on: pikisidemed, lülide jätketevahelised liigespinnad e. fassettliigesed, selgroolülide periost ja lõpp-plaadid; seljaajust lähtuvad surve all olevad närvid.

Ajaliselt saab seljavalu jaotada järgnevalt: äge seljavalu tähendab, et valu kestvus on olnud <6 nädala; alaäge e. subakuutne seljavalu on kestnud 6 nädalat kuni 3 kuud; >3 kuu kestnud seljavalu peetakse krooniliseks seljavaluks.

Iga seljavalu ei ole alati radikuliit. Radikulaarseks nimetevad meedikud seljavalu siis, kui valuga kaasneb kindel neuroloogiline leid (lihasnõrkus või tundlikkuse häire kindlal närvijuhte piirkonnas nt.).

Et ära tunda, kas seljavalusse võib suhtuda rahulikult või mitte, on välja töötatud nn. seljavalu „Punased lipukesed“. Need on olukorrad, mis nõuavad kohest ja kiiret meditsiinilist sekkumist. Nendeks „Punasteks lipukesteks“ on järgnevad: elus esimest korda tekkinud seljavalu vanuses <20 ja >50; seljavalule eelnenud trauma; süvenev rahuoleku seljavalu; rindkere valu; pahaloomuline kasvaja anamneesis; hormoonravi; immunosupressioonravi; süsteemne sidekoehaigus; seletamatu kaalukaotus; neuroloogiline leid; süvenev või järsku tekkinud lülisamba deformatsioon; palavik.

Nii nagu kõikide teiste terviseprobleemida korral, on ka seljavalu põhjuse selgitamisel ning diagnooosi püstitamisel kõige olulisemad anamnees ning läbivaatus. Ilma arstiga vestlemata ning haiget läbivaatamata ei saa püstitada diagnoosi ega töötada välja tõhusat ja leevendust toovat ravitaktikat. Seljavalu põhjuse slegitamisele aitavad kaasa mitmed iagnostikameetodid, nagu röntgenuuring, kompuuteruuring ning magnetresonantsuuring ja elektroneurofüsioloogilised uuringud. Uuringud on diagnoosi püstitamisel abistavad, kuid kõige olulisemad on siiski õige anamneesi kogumine ning asjatundlik haige läbivaatus.

Kõige olulisem seljavalu ravimeetod on ravivõimlemine e. tänapäeva mõistes füsioteraapia, mille käigus töötatakse välja individuaalne harjutusprogramm. Seljahaige harjutusprogramm on alati individuaalne ning eeldab põhjalikku luu-lihaskonna ja kehahoiu analüüsi. Harjutusprogrammi ei saa koostada nn. eluks ajaks, kuna aja jooksul muutub meie anatoomia ning hädade põhjused ning seetõttu on alati uue seljavalu ataki korral vajalik hindamist korrata ning sellest lähtuvalt koostada ka harjutusprogramm. Seljahaige peab võimlema kogu elu. Sama olulisel kohal on füüsiliselt aktiivne eluviis meeldiva sporliku tegevuse näol, kehakaalu kontroll ning positiivsed emotsioonid. Ägeda seljavalu korral ei anna kohene aktiivne ravivõimlemine samuti head tulemust. Kui seljavalu on tõesti sedavõrd tugev, et voodist tõusta ei saa, on voodirahu lubatud maksimaalselt 2-3 päevaks. Ka siis tuleb õppida valu leevendavaid asendeid ning venitusi, et oma tavapäraste tegevuste juurde naasta. Tuleb meeles pidada, et voodirahu ei kiirenda parenemist. Oluline on säilitada tavapärane aktiivsus. Kiire elutempo juures ei ole meil sageli nn. aktiivseks raviks aega ega teinekord ka tahtmist. Siis aitavad seljavaevuseid leevendada ka passiivsed protseduurid nagu: erinevad massaažimeetodid, manuaalteraapia, nõelravi ja miks ka mitte tervisekeskustes pakutavad külma-ja soojaravimeetodid ning vahel võib seljavalule leevendust tuua ka nt. elektriravi. Passiivsete ravimeetodikate juures tuleb meeles pidada, et need süvendavad haiguskäitumist ning vahel võivad viia kroonilise seljavalu väljakujunemisele.

Ägeda seljavalu korral on kindlasti vajalikud valuvaigistid või lihaspinge leevendajad, millede kasutamise eesmärgiks on eelkõige see, et valu leevenemisel saame taas kasutada õigeid liigutusmustreid ning pöörduda tagasi oma tavapärase elu juurde.

Vahel on vajalik ka kirurgiline ravi, kuigi palju harvem kui inimesed seda arvavad ja loodavad. Kirurgilist ravi vajavad erinevate uuringute andmetel veidi üle 1% kõikidest seljavalutajatest. Tihti arvatakse, et kui operatsiooni ei tehta, siis lahendust ka ei tule. Enamuse seljavalude korral on valikmeetodiks siiski konservatiivne e. mittekirurgiline ravi.