Muusikateraapia õpiränne

Eestielu.ee
03. juuni 2013

Programmi Leonardo da Vinci 2013. aasta parima õpirände projektitaotluse esitas AS Keila Taastusravikeskus (95,5 punkti 100-st).

Kõrge hinnang saavutati eesmärgiga integreerida neuroloogilise muusikateraapia põhimõtted patsientidega tegelevate spetsialistide töösse. Viimaste hulka kuuluvad logopeedid, psühholoogid, tegevusterapeudid ja füsioterapeudid.

Eestlasi vastuvõtvaks partneriks saab olema Londonis asuv taastusravi haigla The Royal Hospital for Neuro-disability. Neuroloogilisele muusikateraapiale spetsialiseerunud haigla leidmiseks UK-s võeti ühendust Briti Muusikateraapia Assotsatsiooniga.

Taotlust hinnanud Sihtasutuse Archimedes ekspertide põhiline argument kõrgeima punktisumma saanud taotlusele oli, et projekti on kirjutatud selgeid koolitusvajadusi silmas pidades ning omab positiivset mõju mitte ainult Keila Taastusravi keskuse ravikvaliteedile, vaid Eesti taastusravi arengule laiemalt.

Õnnitlused ja lillekimbu võttis vastu psühholoog Kadri Labu, kes on ka ise keskuse varasemate praktikaprojektide raames välispraktikal käinud.

Kuidas aga aitab muusika ajukahjustuse saanud inimesel paraneda? „Muusikateraapia on praegu neurorehabilitatsioonis kuum teema. Neuroloogiline muusikateraapia on on aktiivne teraapia ehk inimene mängib ise mõne muusikariistaga, proovib laulda või läheb lihtsalt rütmiga kaasa. Rütmiga kaasa minemine on väga oluline,“ kinnitab Labu.

Eestis veel ei kasutata

„Ajukahjustuse tagajärjel on tegelikult aju aktiivsus väga suur ja väga huvitav on see, et aju on väga integreeritud.

Läbi muusikateraapia saame kaasata rohkem erinevaid aju modaalsusi, et saaksime paremini käivitada näiteks liikumise paranemist. Praeguse projekti eestvedajateks on asutuse neuroloog Maarika Nurm ja minu kolleeg, psühholoog Sirli Kangur. Nurm on juba käinud Austraalias konverentsil, kus arutati eraldi muusikateraapia teemal.“

„Eestis seda praegu veel ei rakendata. Tean, et Tallinna Ülikoolis on loovteraapiate osakond kus tegeletakse ka muusikateraapiaga, aga see on rohkem killustatud ja päris kindlat suunda neuroloogilisele muusikateraapiale pole,“ lisab psühholoog.

„Neuroloogiline muusikateraapia on huvitav ja väga tõenduspõhine.“

Füsioterapeudid said julgustust

Keila Taastusravikeskuse inimesed on ka varem kaks korda Leonardo programmi abil uusi ravimeetodeid ja võimalusi õppimas käinud.

„Kahe eelneva projektiga saime umbes pooled oma asutuse töötajatest saata Inglismaale Newcastle’isse, kus asub väga korralik neurorehabilitatsioonikeskus,“ räägib Labu.

„Küsisin inimestelt tagasisidet ja kõige olulisemaks peeti kinnituse saamist, et see mida me Eestis teeme, on tõenduspõhine ja kasutusel ka mujal maailmas. Ei ole päris nii, et ajame Keilas vaikselt omi asju!„

„Näiteks füsioterapeudid said kinnitust manuaalse teraapia rohke kasutamise tõhususele. See tähendab palju lihaste venitamist ja manipulatsiooni. Tänu kinnitusele on hakatud seda Eestis julgemalt kasutama ja mitte ainult meie keskuses.”

„Füsioterapeudid liiguvad Eestis ka selles suunas, et saaks töösse kaasata assistente. Kui on rasked patsiendid, siis on vajalik kahe või kolme assistendi kaasamine, et saaks vajalikud taastusravi protseduurid võimalikult efektiivselt läbi viia.

Siin võivad tekkida probleemid näiteks Haigekassaga rahastamise osas, kuid see suund on võetud ja nii ka Inglismaal tehti.“

Võrdne meeskonnatöö on tähtis

Väga oluline Inglismaal kogetu oli ka spetsialistide ja arstide võrdsus. „Kõigi meeskonnas töötajate teadmisi ja panuseid võeti kui võrdseid. Meeskonnatöö sidusus on väga oluline ja seda me oleme oma asutuses ka varem rakendanud. Nüüd saime kinnitust, et oleme õigel teel,“ lisab psühholoog.

„Psühholoogi töö poole pealt oli näha, et väga oluline on töö lähedastega, perekonnaga. Kogu meeskonnatöö Inglismaal oli väga tegevusteraapia põhine.
Minu teada on meie asutus ainukene Eestis, kus on tööl kuus tegevusterapeuti. Ka Newcastle’is oli tegevusterapeutide töö väga olulisel kohal. Kui inimesel on tõsine neuroloogiline ajukahjustus, siis on väga vajalik teda taastada esialgu vähemalt nii palju, et ta saaks oma kodus iseseisvalt toime tulla.“